Tõe definitsioon

Tõe definitsioon? On selge, et tõde on ilmselgelt olemas, aga samapalju me tõdeme, et me ei tea tõest suurt palju. Kui inimesed teaksid, et nad elaksid selles aegruumis ainult ühe korra (ainult selle korra), võib-olla ei elaks nad nii nagu nad elavad. Ometi, mida kaugemal me oleme tegelikkuse hoomamisest, seda lähemal me oleme inimkonna kehtestatud rutiinsüsteemile, mis tõlgendab tõde kui paratamatust ja inimkarja hierarhiale alluvat elukorraldust, kus tugevamate teenimine annab alust loota tugevamaks saada.

Väga lihtne on inimkonna ühist tõde võrrelda looduses kehtivate karja seaduspärasustega, kus peamine elumõte on tajuda oma positsiooni ja sellest, vahendeid valimata, aina kõrgemale tõusta, eesmärgiks ikka end aina paremini tunda ja vastassugupoolele ahvatlemaks muuta. Aga kas see ongi inimese olemuse tõde? Või tõde on see, et ma ei suuda inimkarja hierarhias endale inimlikku seisukohta võtta ja olen põlatud selle pärast, et see tundub minu jaoks liiga lapsik?

Paratamatult me otsime midagi, mis oleks õnn, aga isegi peaaegu kõike teades, me leiame, et tegelikku õnne ei olegi olemas ja mis kõige hullem, et kõige selle juures me unustame olla õnnelikud.

Maailm 8 miljardi aasta pärast

Ta istub tõsise ilmega laua taga, on keetnud endale äsja aurava kohvi ja hoiab käes ära näritud pastapliiatsit. Laual vedeleb pakk pabereid, millest peamisele on kirjutatud pealkirjaks „Maailm kaheksakümne miljardi aasta pärast.“ „Kaheksakümmend miljardit aastat on võrdeline kuue sama pika ajaga, kui vana on universum,“ mõtleb vanahärra, ta tajub küll selle numbri sügavust oma ajamata habemetüüka ja aja poolt näole veetud kortsude tagant: „Ja peaaegu sama pikk aeg, kui kogu tänase päeva maailma rahvastiku oodatav eluiga kokku.“ Mees jääb mõttesse, et mis siis ikka olla võiks. Lõpuks solvub endas: ” Mitte midagi ju ei ole, võib olla ainult üksikud valgussähvatused, kus mõni kustunud täht musta auku kukub!”

Tühjust ta ette kujutada ei oska. Kortsutab pealmise paberilehe kokku ja viskab selle kamina ette, kus vedeleb sarnaseid hulgim. Haarab uuesti pastapliiatsi ja kirjutab järgmisele paberile pealkirjaks „Mina kaheksa miljardi aasta pärast.“

(vaid õhku, mida hingata)

Sina, räägi mulle oma lugu!
Sina, sõjast põgenenud desertöör,
kes lahkus ainult selle pärast,
et inimesed saavad haiget.

(et inimesed saavad haiget)

Ning unistusi täis pehmeid pilte
ripub vaikselt su siniste ripsmete taga
ja kas sa kunagi teadsidki,
et maailm ongi nii õel ja kuri.

Inimesed vajavad peale poomist
ainult õhku, mida hingata.
Õhku, mida hingata
ja armastust, mida armastada.

(vaid õhku, mida hingata
ja armastust, mida armastada)

***

Tavaliselt nimetatakse neid põgenikeks, hulgusteks, kodututeks, kes ei ole oma eluga hakkama saanud. Nad on jätnud kõik selle, mille nimel „tavalised inimesed“ päevast päeva vaeva näevad: karjääri, perekonna, kodu, raha. Ometi, kui nemad meid vaatavad, tunnevad nad meie vastu enamvähem samasugust põlgust. Nad peavad meid orjadeks, ühiskonna orjadeks. Rabame hommikust õhtuni tööd teha, et välja teenida oma leib ja puhkus, mis moodustab tervest elust alla veerandi. Me ei saa salata, et mõnikord tahame meiegi nende kombel sellist vabadust tunda ja nemadki igatsevad vahest perekondlike väärtusi ja kodusooja.

I
Teeäärsete puude ladvad kõiguvad uniselt. Jalg jala ette kõnnib rändur ja selg ägiseb raske reisikoti all. Rada käändub ja pöördub, viib künka harjale ja siis jälle alla orgu. Eemal laiub lage rabamaastik ja sinises taevas põletav päike kütab teelise nahka. Mees peatub. Asetab oma raske kandami kanarbikule ja istub maha. Ta ei ole enam noor, aga samas ammugi mitte vana, kuigi läbi elatud aastad on tema silmalaugudele ja habemetüükale oma jälje jätnud. Mõttesse vajununa avab ta joogipudeli ja asetab selle enesele huulile. Vesi kaob lonks lonksu haaval anumast ja ohjeldab piinatud janu. Peakohal tiirutab rabapistrike paar.

Mees võtab seljakotist kapsaks kirjutatud kaustiku ja hakkab kirjutama:

3.juuni 2009

Silmad. Ma ei unusta neid silmi kunagi. Kas sa mäletad veel, kuidas ma läbi tuisuse ja külma talveöö su juurde tulin? Kodust tulin ja armastasin. Sa avasid ukse. Jah, sellel ööl olin ma kõige õnnelikum.

Äh. Ma mõtlen ikka veel. Ilmselt on tõde siiski püsivus, mitte aga lõputu püsivuse otsimine, mida ma juba seitse aastat leida olen tahtnud. Aga sind ei ole ju enam? On vaid teed, üksikud külalookad, igatsust millegi olematu järele ja lõpmatult palju värsket õhku. Kas see ongi õnn?

Rändur sulgeb kaustiku. Hammustab veel kuiva leivakannika küljest ampsu, ning asetab reisikoti uuesti turjale. Edasi viib tee mööda aukus kruusateed.

II
Räämas majadega raudteeküla. Vaksali trahteril on aknad sisse löödud ja laudiselt koorub kollast värvi. Eelmistest aegadest järgi jäänud tööstushooned lagunevad ja ilmestavad täpselt selle asula olemasolu. Siin külas peatub ainult hommikune rong.

Päike ripub veel viimaseid hetki söötis põldude kohal. Ekspress- ja kaubarongid annavad möödudes ülesõidu läheduses seisvale autole vilet, mis on ilmselt seal juba mitmeid aastaid liikumatult seisnud. Ja rongid kaovad käänaku taha. Üksikult. Koos vagunitega.

Rändur peatub kivisel perroonil. Vaatab rongide väljumise aegu ja vajub mõttesse. Kuskil haugub koer. Kuskil räägub rukkirääk. Uus rong annab eemalt oma tulemisest teada. Ja taevasse süttib eha täht.

III
6. juuni 2009

Täna tahtsin koju tulla.

IV
8. juuni 2009

Vabadus on see, mida ei saa käega katsuda. Vabadus on see, mida ei saa kinni müürida. Vabadus on see, mida saab ainult kaugelt näha.

Ma mäletan veel, kuidas sa läksid. Ütlesid et lähed korraks ja ei tulnudki tagasi. Nüüd mõtlen, miks mina läksin? Enda jaoks ma ju tulin. Ma ei saa endast minna. Aga ometi ma leian, et olengi just endast läinud.

Rändur lükkab päeviku endast eemale. Viimaste päevade kuum päike on ta näo ära põletanud ja sääsed on tema käevarred punetavaid kuppe täis söönud. Mees lükkab oma silmad ja nina samblasse. Asetab käed kuklale ja tõmbab sõõrmeisse mulla lõhna. Eemal sillerdab mändide vahel pisikene metsa järv ja puud kohisevad õrnas tuules.

V
„Ema, sa ei ole mulle veel ikkagi rääkinud, kes mu isa on?“ küsib kaheksa aastane tüdruk ema käevangus trolli pealt maha tulles.

Sonett

Su suudlus pudeneb
mu mõranenud huulilt
seitsmeks tuhandeks
klaasikilluks.

Siis tahad olla korraga vait
ja mattuda mu mustadesse
silmadesse, kus õhkub
arusaamatust ja valu.

Nii ma ei tahagi uskuda,
et armastad mind veel.

Me saame poole peal kokku
ja usk eilsesse, mitte tänasesse
ning homsesse on väärt enamatki veel
kui üht nutmata päeva.

Uni

Unedesse peitet ilm,
kus on tuhat pisikest maailma,
mis igaüks neist on oma näoga
ja nii mõnigi kutsuvalt õrnmagus.

Õues lendleb musti linde
ja kallab halli vihma.
Vahtralehtede sajus
kohtan oma unetuid silmalauge

ja palun, et oleksingi
öö, et oleksingi.

Teeklaasi põhja settib suhkur,
vaikselt, nagu sajaks lund
ja hambad ristilööduna vaikin,
ootan, ootan und.

Usk, lootus, armastus

Mu hing on väsinud ja aeg mängib sõnadel kakskeelset viisi, nagu oleks midagi pooleli või hoopistükkis lõpetamata. See on üldjoones tunne, kus mind on jäätud kahe ebameeldiva valiku juurde, mida kumbagi valides tekib kahetsus. Selline vastik kahetsus ja ümberpööramatus, millest niikuinii pääsu ei ole. Lihtsam on mitte midagi valida ja viibida ajas, mis mind omasoodu sikutab ja lükkab.

Helistasin hommikul võõrale numbrile, telefon andis kinnist tooni ja vajusin sooja teki embusesse tagasi, nagu oleksin ma millestki pääsenud, vähemalt enda jaoks. Põhjendus oli ju olemas. Kas nii lihtne ongi murda enda antud lubadusi? Ma ju ei murdnud, ma helistasin.

Kutse tõusta ning särada näib näivtüütuna ja üldsegi mitte hetke emotsioonist lähtuvana. Suust õhkub pesemata hammaste ebameeldivat lõhna ja magamatust. Kõris kipitab eilse päeva ärahingatud hapnik ja toas hõljub lämbet ahjusooja õhku ning kostub hingemattev vaikus.

Ajast, mil läksid, on möödas juba kuus aastat. Peaks olema juba piisavalt pikk aeg, et sust üle saada ja hakata lõpuks oma elu elama. Aga millegi pärast käin sul ikkagi külas, toon lilli, süütan küünla ja räägin vihmasajus läbi niiske sügisõhu mullaga.

Aeg on selline kummaline nähtus, mida ei saa katsuda. Tegelikult selliseid asju, mida puudutada ei saa on üsna palju, aga ometi tunneme neid. Me tajume nende olemasolu ja tänu sellele mõtestame maailma. Aga miks me ikka ja jälle defineerime enese jaoks asju, mis on lakanud olemast? Võib-olla selleks, et ilma ajaloota ei ole olevikku?

Pühapäeva hommikune kohvi aurab tolmusel öökapil ja päike on juba pooles kaares ning soojendab paksude kardinate vahelt niigi lämbet õhku. Vahel on tunne, et tahaksin võtta silmad peast ja visata nad nurka, kus koltuvad kuue aasta tagused ajalehed koos nõmedate surmakuulutustega. Et nad aina vaataksid seal edasi ja mina saaks ahelaid murdes minna. Aga ma ju ei näe enam? Teine kord jälle mõtlen su peale, su pruunide silmade üle, mis läbi unede ja unelushetkede aina üha ja taas mu meelde kangustavad. Ja nad vaatavad mind küsiva ilmega, nad vaatavad ja ma ei saa aru.

Ja see võõras, kellele ma helistama pidin ei olegi tegelikult võõras. Või on, või ainult minu jaoks? Juba pikki aastaid piidleb ta mind oma elavate silmadega, üritab mõtestada, kaasa tunda? Aga ei saa must aru ja siis peidab oma silmad punaseks värvitud pikkadesse juuksesalkudesse, kus ta mõtestab oma maailma ning umbmäärast täitumatut soovi.

„Seda ei ole ju olemas!“ tõusen voodist ja ajan aurava kohvi lauale ümber: „Seda ei ole ju olemas.“

Ta ei tulnud

Kell on keskpäev. Üks noor daam koos blondijuukselise tütrega võtab Linnahalli juurest takso ja sõidab Lennujaama. Suurem sadu on lõppenud, aga taevast sajab veel õrna vihma ning tänavad on kattunud porilompide ja veenõredega, mis otsivad väljapääsu kanalisatsiooniluukide aukudest.

Linn on suviselt tühi. Üksikud autod manööverdavad teetööliste ja pooltäitunud ühistranspordivahendite vahel. Rataste alt pritsib vett ning kojamehed kuivatavad krigina saatel esimest tuuleklaasi. Taksomeeter tiksub hääletult kilomeetreid.

Autos on vaikne. Noor daam kohendab oma silmade ümber valgunud ripsmedušši. Heledate juustega tüdruk piidleb läbi akna halli ja tühja tänavat. Taksojuht heidab vahest pilgu tahavaatepeeglisse ja siis jälle nohistab oma nina.

Viimaks takso peatub. Daam maksab arve ja võtab tütrel käest kinni ja jääb lennuvälja esisele platsile ootama. Siin on temasuguseid veelgi. Õhk on täis sagimist, ootusrikkust, mängib puhkpilliorkester ja ka terve seltskond tähtsaid riigiametnikke on end üles rivistanud.

Ja siis saabubki tähtis hetk, mille ootamiseks on päevadest saanud nädalad ja nädalatest kuud. See ei ole esimene kord, kui noor daam koos tütrega nii kaua ootama on pidanud, aga lubadus jäi, et seekord jääb viimaseks. Nüüd nad siis tulevadki, marsisammul, laigulisse vormi valatud mehed kaugelt maalt, võõrast sõjast. Rivistavad ennast tähtsate riigiametnike ette, millele järgnevad patriootrikud kõned patriootrike kõnede järel. Lõpuks: „Vabalt.“ „Rivitult.“

Nüüd on terve plats täis rõõmupisaraid, kallistamist, sooje suudlusi. Kõike seda, mida peetakse ilusaks, südant liigutavaks ja härdaks, ning mille tundmine võtab kananaha ihule. Kõike seda, mida ei suuda paljud kirjanikud sõnadesse manada, aga mis ometi on nii ilus ja kaotab kõik eelnevad probleemid.

Lõpuks kõik vaibub. Väljak on valgunud tühjaks, aga üks noor daam seisab keset tühja platsi. Hoiab oma blondipäist tütart tugevasti embuses ja pisarad on uuesti tema ripsmedušši laiali ajanud.

Vabadus on tituleeritud vale

Ühiskkonnavabadus, tänavavabadus, vabadus. Mõisted, millel puudub tänapäeva noorte jaoks mudel.

Noor tahab olla erinev, teistsugune, et eristuda “hallist massist,” kaugmõttega saada isikuks, kaasaks ja tulevaseks lapsevanemaks. Normaalne nähtus noore inimese elus. Aga need mudelid, idealism ja neid suunavad subkultuuri mudelid toovad kaasa noori hoopistükis aheldavaid kaaslusi.

Inimestel ei ole evolutsiooni käigus “vabaduse instinkti” kunagi olnudki. On inimene arenenud ju karjas, kus nii emas- ja isasloomad olnud alati koos. Evolutsiooni teooriakohaselt saab noori tabanud “vabaduse instinkti” kirjelda kui karjas enese kehtestamise instinkti. Ühesõnaga erinemine “hallist massist” on pigem end pulmarüüs säravana näitamine.

Muidugi on ka üksikuid erandjuhtumeid, kus saakski diagnoosiks panna “vabaduse instinkt,” seda küll mitte instinkti mõistes vaid kõrvalekaldumisest normaalsusest. Nendeks juhtumiteks on näiteks Christopher McCandless (Into The Wild).

Ma tahan olla vaba! Mida sellega üks noor mõtleb? Et ta ei sõltuks vanematest, ühiskonnast … Kõik? Aga kui noorelt küsida, kuidas saab olla ühiskonnast vaba, ta ei tea? Lihtsalt nii mõelda on äga. Aga kui talt küsida, kas sa põletaksid oma raha ära, vastaks ta ei.

Tänapäeva majandusmudelis, milles me elame, seob just raha ühiskonna kokku. Kui inimene suudaks tänapäeval kõik enesele vajaliku oma maa ja vahenditega toota ja loobuks ühiskondlikust elektrist ja muudest energiaallikatest (näiteks naftast) ja sellega kaasas käivatest mugavustest, võiks teda juba ühiskkonna vabaks pidada. Aga enne seda, on keeruline: kus saadakse maa? See on ju ühiskonna oma, ning selle eest peab maksu maksma.

Keda peetakse noorte hulgas eriliseks? Kes on see mudel, millele kõik rajaneks? Õppimine on nohikutele! Aga koolis on ju äge käiia? Vanemad sunnivad. Suvised “altuura otsad” on noorele süvendanud, et lihtöö on igav ja raske? Aga ometi ju tahaks.

Kui rääkida subkultuuridest, siis millegipärast käivad nendega kaasas tubakas, alkohol, narkootikumid. Miks? Miks ei loeta ühiskonnast erinevaks õppimist ja karskust? See on ju tavaline (aga kas tänases mõistes ikka on). Aga pahesid loetakse erilisteks, sest need ei ole ju nohiklikud ja on ägedad, sest toovad kaasa erilise riietumisstiili ja kaasatundmise tunde. Just kaasatundmise tunde, sest subkultuuride sõnum on alati ju üks: ühiskond on halb ja lamaskleb meie peal: lootust vürstitatakse ahelatega.

Äge?

Alkohol ja narkootikumid on tegelikult nende jaoks, kes on otsustanud, et nad tulevikus ajusid ei vaja. Tegelikult nad seda ju enesele ei teadvusta.

Miks on meil niipalju töötuid? Alkohol.
Miks on meil niipalju lõhutuid peresid? Alkohol.
Miks on meil niipalju vaimse ja füüsilise väärarenguga lapsi? Alkohol.
Miks leiavad noored, kes on pärit just lõhutud perekondadest, oma tee subkultuurideni ja sealt tuleneva alkoholini? Sellele ei oska vastata, sest laps peaks, või võiks võtta oma vanemate käidud rada negatiivse mudelina, millel ei tohiks astuda. Aga ometi see ju nii ei ole. Miks tahavad lõhutud perekondade lapsed ikka käia oma vanemate rajal, kuigi see ei pakkunud mitte ühtegi positiivset elamust.

Mudeli puudumise pärast ja lihtsatele ahvatlustele kaasa minemise pärast? Inimene oma loomuselt ongi halb ja sõltuvustesse kaasa minev. Ainukene rohi siin olekski mudelite loomine, teadvustamine, mis on hea ja mis on halb. Aga kelle poolt ja kuidas, kui noori, kes on pärit lõhutud peredest pole kunagi mudelite järgi käituma õpetatud ja kelle ainukene soov on vabadus ja ühiskond on halb ja lamaskleb nende peal?

Nii nagu sõltub noor nii öelda kaudselt ühiskkonnast, nii peabkski ühiskond kaudselt neid noori mõjutama. Märtritega!? Antipaatiliste mudelite loomisega, mis oleks pärit nende endi seest. Aga kuidas sellist mudelit luua, mis tekitaks tõesti ühiskonna mõtistes “halvale” subkultuuride hulgas antpaatilise mudeli?

Kui ma tean

Kui ma tean, et ma enam hommikul ei ärka,
siis ei tahagi magama jääda,
vaid unistan elust
ja viimasest lumeta päevast,
mis kaob hallide pilvede varju.

Ja tänavavalgustuselaterna valgusvihus
hakkab sähvima valged lumehelbeid,
mis langevad vaikselt ja tasa,
ning on uni, see tikub vägisi silma.

Kui ma tean, et mind hommikul enam ei ole
siis armastus on ikkagi armastus
ja kodu jääb kuskile kaugele,
kuhu enam ei saa. Iialgi.

Tähed jäävad pilvede taha,
ning valu ja vaikus
poeb nukralt hõlmade alla,
nii enam ei jaksanudki jääda
kohta, kus kõik on justkui päris.